Kuidas peaks poeg (OÜ) arvele võtma isa (FIE) poolt üle antud ettevõtluse?
Isa, Füüsilisest Isikust Ettevõtja, andis ettevõtluse vara üle pojale (Osaühingule). Vara üleandmine toimus 0 maksumusega.
Tekkis küsimus, kas poeg (Osaühing) peab vara võtma arvele samuti O väärtusega, või võib selle hinnata vastavalt vara väärtusele ning võtta selle akti alusel arvele oma raamatupidamises.
Fie-na tegutsev isa lõpetas põllumajandusliku tootmise ja seoses sellega andis tootmisvahendid üle.
Vastus:
Võtke vara arvele õiglases väärtuses. Hindamisakti teeb osaühingu juhatus.
RTJ-de kohaselt tuleb vara arvele võtta soetusmaksumuses. Tasuta saadud vara soetusmaksumus on null. Millele tuginedes soovitate Teie vara arvele võtta õiglases väärtuses ning milleks see hea peaks olema?
Esiteks, tuginedes tervele mõistusele. Isa investeeris poja ärisse ning oleks tänamatu ja kahetsusväärne, kui poeg hindaks tema panuse väärtusetuks. Teiseks, tuginedes raamatupidamise seadusele, mis nõuab finantsseisundi objektiivset hindamist (§ 15, 16, 18). Ettevõtte vara (muuhulgas raha) ei muutu üleöö väärtusetuks. Ja milleks selline 0-trikk hea peaks olema?
Tegemist ei ole ju isa investeeringuga ehk siis mitterahalise sissemaksega poja ettevõttesse. Sellisel juhul tuleks jah vara ära hinnata ja isa saaks üleantud vara väärtuses poja ettevõttes osanikuks. Sellega kaasneks aga isale ka tulumaksukohustus, kuna vara loetakse isiklikku tarbimisse võetuks. Sellist soovi isal arvatavasti aga ei olnud. Antud juhul isa lõpetas oma tegevuse FIE-na ja andis oma ettevõtluse vara tasuta ja tulumaksuvabalt pojale üle, et too jätkaks tema tegevust. Sellisel juhul on poja ettevõtte, ehk osaühingu jaoks saadud vara väärtus 0, kuna OÜ pole vara soetamiseks mingeid kulutusi teinud. Milleks peaks selline tulu kunstlik suurendamine hea olema?
Kuna isa ei anna ettevõtet üle mitte pojale, vaid äriühingule, mis jätkab ettevõtte majandamist, siis isiklikku tarbimisse võtmist ja maksustamist ei toimu, sõltumata vara üleandmise vormist (vt TuMS § 37 lg 7). Tehing tuleb vormistada vastavalt VÕS asjakohastele sätetele ja kajastada tuludeklaratsiooni vormi E vastaval lisavormil. Mis puudutab vara kajastamist äriühingu bilansis, siis tuleb seda teha õiglases väärtuses (vt RTJ 11 p 6 (b)). Äriühingu jaoks pole suuremat vahet, kuidas isa oma ettevõtte üleandmist nimetab, aga isa seisukohalt oleks mõistlik selle varaga teha sissemakse osakapitali või siis täiendav sissemakse omakapitali. Reegel, et bilanss peab olema tõene – seal peavad kajastuma kõik varad ja kohustused ning need ei tohi olla ei üle- ega alahinnatud – kehtib juba üle 500 aasta, seda ka Eestis (vt raamatupidamise seadus ja RTJ nr 1).
Parandan kõigepealt oma eelmisse kommentaari sisse lipsanud ebatäpsuse. Üleantud vara, mille eest FIE omandab osaluse tema tegevust jätkavas äriühingus, ei loeta isiklikku tarbimisse võetuks nagu ma ekslikult väitsin ega maksustata tõesti kohe. Pidasin silmas, et tulumaksukohustus tekib siis, kui osalus kunagi hiljem võõrandatakse, sest selliselt saadud osaluse soetusmaksumus on null ja müügitulust ei ole seega midagi maha arvata.
Teiseks pean ma häbiga tunnistama, et mina ei suutnud leida RTJ 11-s (Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine?) ega üheski teises RTJ-s punkti 6 (b), mis räägiks varade kajastamisest bilansis õiglases väärtuses. Samas aga kinnitavad RTJ 3 p 11, 4 p 19, 5 p 21 ja p44 selgelt, et finantsvarad, varud ja põhivarad kajastatakse bilansis (korrigeeritud) soetusmaksumuses. Õiglases väärtuses kajastatakse vaid kinnisvarainvesteeringud (RTJ 6 p 15) ja mõningad finantsvarad (RTJ 3 p 12), kuid sedagi vaid juhul, kui õiglane väärtus on usaldusväärselt määratav. Samuti võib ka tulumaksuseaduse algataja seletuskirjast lugeda, et: „Isiklikku tarbimisse võtmisena ei käsitleta ka olukorda, kui nimetatud isik jätkab ettevõtlust äriühingu vormis. Samu põhimõtteid kasutatakse ka ettevõtte pärandamise korral. Ettevõtte ülevõtja jaoks on saadud vara soetamismaksumus null.“
Bilansis ei pea kajastama sugugi kõiki varasid ja kohustusi. Raamatupidamises on olemas isegi mõiste „bilansiväline vara“. RTJ 1 p 16 kohaselt kajastatakse bilansis ainult selliseid varaobjekte, mille soetusmaksumus või muu bilansis kajastamise aluseks olev väärtus on usaldusväärselt määratletav. Kas teie arvates tuleks siis ka 100% sihtfinantseeritav vara võtta arvele ja kajastada bilansis õiglases väärtuses, kuigi RTJ 12 p 12 (b) alusel võib sellist vara kajastada ka netosoetusmaksumuses ehk üldse mitte kajastada?